Tagasi jõutõstmisesse? Plaanid, areng ja #piinlik lugu jõusaalis!

Kuna 2019 aasta teine pool oli väga tihe ning võiks öelda, et iseenese kokkuvõtmise aasta, siis nagu näha oli, peale Instagrami Story-de muid pikemaid jutukesi minu poolt ei tulnud. Ma olen õnnelik iga aktiivse jälgija ja vastukaja eest, sest see hoiab mind kajastamast oma segaseid matkasid ja muid tegemisi! Minu jälgijad on minu inimesed ja te olete lahedad, aitäh teile!

Kui tavaliselt inimesed lubavad või teevad suuremaid muutusi uue aasta algul, siis minu jaoks läks suurem enese käsile võtmine lahti eelmise aasta keskpaigast. Mul sai paljudest asjadest villand ja tahtsin midagi muuta. Alates trennist ja haridusest kuni juuksevärvini. Seekord kirjutan lähemalt oma jõutreeningute arengust.

Ma olen aktiivselt jõusaalis käinud alates 2015 aastast. Siis alustasin oma treeninguid aga teadupoolest pea 2 korda suuremas kehakaalus kui praegu. Minu kireks sai jõutõstmine ja läbi paljude pingutuste ja vigastuste, jõudsin ma ka veidi võistelda sel alal ning korra isegi meistritiitel võita. Koos meeletu teotahtega aga ei käinud mu tervis kaasas ja justkui hüpates ühest august teise, leidsin end pidevalt kõrghetkest madalseisusest. Tegeledes oma vaimse ja füüsilise tervisega ning sealjuures ka kaotades 2-aasta jooksul massiivselt üleliigset kehakaalu, jäi jõutõstmine tahaplaanile. Mitmed arstid arvasid, et võiksin jätkata liigeseid vähem koormava alaga aga mina, mina ju ei jätnud unistamist ega jonni. Peale pea aastast pausi ehk taastudes ja tegeledes aktiivse elustiili ning kergema jõusaali treeninguga, hakkasin taas ihkama enamat.

Olin end ise treeninud pea kogu Pärnusse kolimise perioodi ehk umbes 3 aastat. Nüüd aga tundsin, et olles hoopis teises kehakaalus ja võttes arvesse oma tervislikku seisundit (liigeseid jne), siis on mul päriselt abi vaja. Tunnistasin endale, et mul on vaja treenerit ning rohkem teadmisi ning personaalsust kui Google seda pakkuda võiks.

Mõeldud-tehtud ja koos treeneriga sai ka plaan paika, et ees on pikk töö mitmete harjutuste tehnika osas. Mingis mõttes alustasin osade harjutustega lausa nullist, sest aastaid tagasi oli sissejuurdunud vale tehnika. Mäletan selgesti kuidas ühest lemmikust harjutusest sai üks suur õuduste öö. Nädalast nädalasse tuim minimaalsete raskustega nühkimine, ikka polnud selg maksimaalselt aktiveeritud või tuhar töös.

“Issand jumal, andke mu kang ja raskused mulle tagasi!” ihkas ego, aga mõistus sai aru, et kui uuesti end pidevalt vigastada ei taha, siis võta end kokku ja õpi asi ära! Kasvuvalud, mis muud! Elus esimest korda õppisin lailihast ja tuharat korralikult aktiviseerima ning treeningud hakkasid saama uusi mõõtmeid. Vaikselt ronisid ka raskused kangile tagasi ja täna võib öelda, et minust võib veel asja saada! Olen ka hakanud pidama plaani lähitulevikus võistlemisest! Eks näis, mis minust saab!

Lisaks harjutuste tehnika parandamisele vaatasin lõpuks otsa ka oma üleüldisele koormusele. Nimelt tõdesin ma tihti, et pärast pikki ja raskeid matkasid või muid rännakuid olen ma järgmine päev jõusaalis nö surnud. Olin oma toitumise osas samuti olnud liialt range ning tiksusin pidevalt mõtetus miinuses, mis aga stressi tõttu rasva ei põletanud ja lihase kasvatamisest polnud samuti lootust. Sellise tegevuse tulemiks oli, et kaal ei liikunud ja paremaks midagi ka ei länud, kuigi pingutatud sai palju. Vältisin teadlikult igapäevast täpset makrode lugemist (enese sabotaaz) ja hirm oli paksuks minemise ees. Sõin ikka ja jälle tervislikult, aga pigem aina vähem. Sain mitmelt lähedaselt kommentaare, et kas ma rohkem ei peaks sööma jne. Avastasin ka, et kui koormus oli natuke väiksem, võtan veidi juurde ning tabasin end toitumishäire laadsetelt sundmõtetelt, sest hirm oli paksuks minna. Olukord jõudis sinnamaani, et rääkisin oma lähedastele ja treenerile oma hirmudest ning samm-sammuhaaval tegelesime igapäevaselt minu hirmudega. Kui tekkis loll mõte süüa väga minimaalselt või üldse mitte, siis jagasin oma mõtteid ning koos saime sellest hetk hetke haaval üle. Nn suureks läbimurdeks oli ka aus ja täpne makrode ülesse märkimine. Selgus, et mõnel päeval tarbisin ma ainult 1500-1600 kalorit, samas samme tegin 20 000+jõusaali trenn. Peas olevad hirmud arvasid, et raudselt tarbin üle 2000 kalori, aga kui kõik kirja sai pandud, oli reaalsuse kontroll ja faktid laual. Niimoodi kaua ei toimeta ja see EI ole tervislik! Sellel peab lõpp olema, sest ma tahan enamat! Ma tahan olla tervislik ning kangi tõsta!
Täna usun, et kui ma poleks iseendaga ja oma lähedastega aus olnud, oleksin ma lähitulevikus ilmselt manala poole teel. Kõige kohutavam ongi, et ma teadsin täpselt, et see kõik on halb mulle, aga rumalad hirmud olid justkui tugevama häälega. Praegu loen ma makrosid, ikka ja jälle võimalikult palju food prep-in ning vastavalt koormusele reguleerin oma makrosid ning kaloraazi. Olen endale tunnistanud, et ilmselt hirm paksuks minemise ees ei pruugi mitte kunagi üle minna ja see on ok, kuni asi käest ei lähe ning enda vastu aus olla. Olen ju lapsest saati olnud ülekaaluline laps, ning oleks rumal arvata, et mõni aasta tervislikumas kehas olemist võtaks vanu hirme ja tundeid automaatselt maha. Kõik vajab harjumist ning ütleme nii, et ma jälgin ennast ning püüan leppida, et ma olen selline nagu olen ning annan endale andeks ka kõige rumalamad mõtted. Oluline on lihtsalt, et rumalustega kaasa ei läheks.

Oma keha arendades ja õppides otsustasin võtta käsile ka jõusaali-ja jõutõstmise treenerikutse omandamise, ning võin julgelt öelda, et 2019 detsembris sooritasin edukalt ka kutseeksami! Kui kord selgub, kus jõusaalis ma püsivalt tegev olen, siis motiveerituid ja ägedaid ootan ka trenni! Kui keegi teab mis tunne on raskelt ülekaalulisena ja/või madala enesekindlusega jõusaalis minna ning siis hullu panna, siis vähemalt mulle on see tuttav teekond ning minuga pole häbeneda küll midagi. Tuttav teema! 🙂

Vasakul on minimaalne kaloraaz ja max koormus, paremal makrode lugemine ja vähendatud koormus koos teadliku treeninguga
Teadlik jõusaali treening muudab ka alla aastase ajaga üsna drastiliselt kehakuju
Minu ideaal on loomulikul viisil võimalikult peene talje ja võimas lihaseline üla-ja alakeha
2019 detsember ehk tagasi jõutõstmas!

Lõpetuseks ka üks piinlik, aga tagasi mõeldes lõbus lugu mis ühes surumise trennis juhtus. Nimelt, olles uues jõusaalis hädas surumise pingi (mis ei olnud harjumuspärane IPF poolt heakskiidetud spets.jõutõstmiseks mõeldus õigete mõõtmete, katte ja turvataladega surumispink) ja uue spordipluusiga. Põhiprobleem oli, et nii spordipluus kui pingi kate oli libedad ning korrektne surumise asendi võtmine oli põhimõtteliselt võimatu. Olime Kristina ja Kristjaniga koos trennis ja Kristina ütles, et mis muud kui kestad seljast ehk spordika väel tuleb oma tõsted ära teha. Kuna mul parasjagu oli seljas pigem suvaline mugav rinnahoidja, mitte ülikvaliteetne katvam spordirinnahoidja, siis pigem kõheldes võtsin spordipluusi seljast ning palusin samal ajal Kristjanil “katet” teha. Uhh. Veidi piinlik oli poolpaljalt saalis olla ja viskasime Kristinaga veel nalja, et selline pura sees, et rinnahoidja lendab varem või hiljem lauluga laiali. Mnjah, pingutasin harjumuspäratul pingil hoolega ning kolmandat seeriat tegema hakates ehk valmistudes tõstmiseks juhtuski kõige hullem ehk rinnahoidja andis järsult saba ja lendas laiali. Nagu päriselt! PÄRIS KATKI LÄKS! Appii, appii! Ma olin konkreetselt pool paljas seal pingi peal. Julmalt piinlik oli, aga samal ajal lasime Kristinaga sellist kajakat, et saal kajas. Nagu päriselt ka?! Haarasin oma spordipluusi, viskasin selle ruttu selga ja kuivatasin naerupisaraid, samal ajal häbist nõretades. Ülejäänud ligi 1h trenn tuli teha konkreetselt ilma rinnahoidjata ja oii kui paljas tunne oli! Solidaarsuse mõttes oli ka hea Kristina trennis ilma rinnahoidjata ning me niplid rebisid olenemata minu piinlikuse tundest päris julma trenni! Ohjahh, edaspidi ma tavalisi rinnahoidjaid trennis ei julge enam kanda ning kannan spordikotis varu trenniriideid alati kaasas! Mälestus pikaks ajaks! #Piinlik!

Hüvasti! Ja oii kui #piinlik oli!
Vapra näoga sai raske trenn lõpuni tehtud. Pildi peal ei ütlekski kui häbi oli olla, eks! 😀
Lõpetuseks teile ainus kepp mis jõusaalis ok on! 😉