Miks ma varem nii paks olin

Seekord räägin sellest, et miks ma varem nii paks, rasvunud olin.

Ma ei saanud oma toitumist korda väga kaua aega, teen trenni juba ammu aastaid, aga arvasin, et kui rügav vähemalt 6x nädalas jubedalt jõusaalis lihastrenni lõhkuda või isegi 2 korda päevas ca 5km joosta, siis sellest piisab, et ajapikku heasse vormi saada. Võin ausalt öelda, et tihti oli nii, et mida jõhkramalt ma jõutrenni tegin, seda suurem oli „õigustus“ või vabandus üle süüa ja endale liiga palju toitu lubada.

Sõin juba aastaid nö puhtaid toite (ei nisujahule ja valgele suhkrule), aga sõin öko jogurteid, kohupiimakreeme, liha jms, mis olid äärmiselt rasvased ning tarbisin neid alati väga suures koguses.

Mitte kuidagi ei tahtnud ma mõista toidust saadava energia, kalorite hulka ning uskuda, et väga lihtne on kaloririkka toiduga oma raske trenn või trennid mitte ainult nullida, vaid ka rasva arvalt räigelt kaalu juurde võtta.

Olin lapsest saati harjunud sööma harva, korraga palju ning pigem kaloririkast toitu

Mõeldes oma rasvumise ja ülekaalu peale, ei saa ma kuidagi eitada lapsepõlves kujunenud toitumisharjumusi. Olen lapsest peale olnud hädas ülekaaluga ning osaliselt ka üleliigse kehakaalu tõttu pidanud tundma varajasest east saati koolikiusamist ning häbenema oma keha.
Ka osad mu perekonnaliikmed vaevlesid ülekaalu, söömishäire ja ülesöömise küüsis ja veidrad toitumisharjumused saatsid mind lapsest saati. Sõime rikkalikku mitmekülgset, aga pigem kaloririkkamat toitu, korraga suuri ja väga suuri portsjone ning toidukordi päevas oli 1-3 ehk sõime pigem harvem ja alles siis kui oli suur nälg kui tihti, et ainevahetust kiiremini töös hoida. Väga tihti leevendasime stressi ülesöömisega ning kehvad toitumisharjumused olid saatvad kaaslased ka hilisemas eas.

Vanuse kasvades kasvasid ka ebakindlused ja toitumishäired

Hilisemas teismeeas kannatasin aastaid buliimia all – mul oli nn armastan-vihkan suhe toiduga. Arvasin,et kui ahmin toitu kiiresti sisse ja võimalikult palju ning kiiresti selle välja oksendan, siis ei juhtu mitte midagi. Aga juhtus, kõrist hakkasid tekkima verejooksud, mis mind väga kaua aega ei kohutanud.

Kaal ei langenud kokkuvõttes oluliselt, aga retsisin alumiste hammaste “sisekülgi”, kõri keerasin pekki (mis ajaga õnneks taastus) ning minestasin oksendades paar korda, millest ühel korral lõin ka pea tõsisemalt ära.

Õgimis- ning oksendamisehood vaheldusid näljutamise “kuuridega” ning inspiratsiooni ammutasin internetist vastavatest kommuunidest ning kodulehekülgedelt, mis propageerisid toitumishäireid. Ma tundsin, et kui hoian end taolises toitumishäireid kiitvas keskkonnas, siis suudan ise ka kauem „tugevam“ olla. Reaalsus oli aga ee, et mu mina-pilt aina enam kannatas ning ma lihtsalt otsisin viise, et enesehävituslikke käitumisviise ilustada.

Oli ka hetki, kus toit tundus üleüldiselt hirmutav aga nälgimine varieerus pidevate oksendamise-ning õgimishoogudega.

Kehatüüp ja ülekaal

Ma olen 166cm lühike, kehatüübilt pigem endomorf mesomorfi mõjutustega, sest olen ülekaalulisusele kalduv, kuid treeninguga pigem kergemini lihasmassi kasvatav.

Endomorfi kehatüübile on iseloomulik vormikam ja ülekaalulisusele kalduv keha. Endomorfid on pigem lühemat kasvu. Naistel kipub üleliigne rasv ladestuma peamiselt puusadele ja taljele, meestel tihti kõhule ja ülaselja piirkonda.  Endomorfil on võrreldes teiste kehatüüpidega aeglasem ainevahetus ja seega ka on neil kergem kalduda ülekaalu suunas kui toitumine ja liikumine on paigast ära.

Elu on näidanud, et rasvaprotsent langeb mul juba loomulikult aeglaselt ning ka ladestub kergesti ülesöömise korral. Selle eest aga lihasmass kosub üpriski kenasti korraliku jõutreeningu puhul, mis viitab mesomorfi kehatüübi mõjutustele.

Väga hea kokkuvõte kehatüüpide kohta on siin: https://www.organismidiagnostika.ee/kehatuubid/

Trenni tegin ka ligi 120kg-sena ja kohati isegi palju intensiivsemalt aga teadlik treening ja aktiivus ning toitumine on võti. Rohkem trenni ei tohiks võrduda ülesöömise või toitumishäirega

Minu põhipõhjus, miks ma varem oma ülekaaluga hädas olin oli see, et sõin liiga kaloritihedat toitu, liiga harva ning ei suutnud normaalset aktiivset liikumist (10 000+sammu päevas) kombineerida jõutreeningutega.
Kindlasti omab mu ülekaalulisusele kaldumisel ka olulist rolli keskkond, vaimne tervis ja looduse poolt aeglasema ainevahetusega kehatüüp. Ma pingutasin koguaeg kõigega üle ja ei suutnud end tagasi hoida ega objektiivselt kõrvalt näha.
Ma kippusin pidevalt ületreenima, ülepingutama, ülemõtlema, rasvumist ilustama ja pea alati järjepidevalt üle sööma.  Aga kord sai ka mul küllalt. Nii mu tervisel, nii vaimsel kui füüsilisel  ning tõsi ju on, et #tervisonsuendakätes! 

Ilustasin kaua oma rasvumist. Mäletan kuidas vasakut pilti tehes olin õnnelik, et nii “saleda” pildi endast tegin