Ma olen teisel ringil koolis, käisin olümpiaadil ja loobusin hõbemedalist

Kes mu Instagram’i lugusid ehk Story-sid jälgib, see on juba kursis, et käin koolis. Tihti küsitakse, et mida ja miks ma õpin ning seega saab ka siia “ametlikult” kirja, et olen niiöelda teisel ringil koolis ehk teen uuesti gümnaasiumis osad üksikained ja sooritan eksamid. Teisel ringil targaks ehk uuesti kooli mineku põhjus-eesmärgiks on mul edukas sisseastumine kõrgkooli ning teadmiste kordamine, uuendamine ning uute omandamine.
Alustasin möödunud aastal oma teekonda. Kõigepealt käisin Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumis õppenõustaja juures konsultatsioonil ja kuna kõik sobis, siis koheselt alustasin ka selles koolis püüdlemist oma eesmärgi suunas.
Mul on tunne, et varem ma koguaeg püüdsin kellegi moodi olla või sisendada endale, et ma olen palju vähemaks võimeline kui reaalselt olen ning kõrgem haridus on midagi, mida on liiga raske omandada pluss tuhat muud vabandust. Nii kerge on kaasa minna populaarse sotsiaalmeedia ja muu kerge ja kohati kerglase mentaliteediga, kus eduks on justkui vaja ainult ilusaid pilte, õnne õnnestumiseks ning perfektset keha või ekstreemsusi. Tõenäoliselt iga teine või kolmas välismaine ülikuulus sotsiaalmeedia mõjutaja ehk “influencer” on läbinud vähemalt ühe ilukirurgilise protseduuri ning põeb pidevat ebakindlust, mida loomulikult ainult kaudselt ja läbi räige ilustamise tunnistatakse.
Täna ma tunnen, et ma olen võimeline õppima ja saama väärilisi häid hindeid, pürgima edasi. Ma ei taha jääda lootma tutvustele, välimusele või muule sellisele ning tahan jõuda elus kaugemale. Mul on eneseteostuse vajadus ja ka vabandused said otsa. On mõeldud, kardetud ja ülemõeldud kooli osas küll, on aeg tegutseda, mitte kahetseda! Mul on äärmiselt hea meel, et tänapäeval on täiskasvanuna koolitee jätkamine või parandamine nii lihtsaks tehtud!
Kui algselt, Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi astudes oli mul plaan oma kahed ja kolmed neljadeks parandada ning tegemata tööd võimalikult hästi teha, siis süües kasvas isu ehk üsna pea pingutasin maksimaalsete hinnete nimel. Samuti taas tärkas minus süvendatud huvi teatud valdkondade vastu. Muuhulgas bioloogia ja läbi hea õppetöö jäin silma ka bioloogia õpetajale, kes andis mulle harukordse võimaluse osaleda olümpiaadil. Mul oli selleks aega valmistuda 2 nädalat, aga ma olin nii liigutatud ning algas võimas iseseisev õppetöö ning see kogemus oli võimas! Saan uhkusega tõdeda, et päris viimaseks ma ei jäänud ning see andis mulle kuhjaga indu ja motivatsiooni väga hea õppetöö jätkamiseks ning usku enesesse.
Innukas õppetöö jätkus ja kevad lähenes suure hooga. Lisaks õppetööle kuhjusid igapäevaelu kohustused, kohati keeruliseks kiskusid ka suhted perekonnaga ja tervis vedas korralikult alt ning tuli operatsioonile minna. Kui kevad lauluga kätte jõudis ja enne operatsiooni kooli rääkima läksin, et tõenäoliselt pean õppetööst mõned nädalad eemal olema, selgus muuhulgas, et ma ei ole väga kaugel hõbemedalist. Olgu, lõpuni aus olles, mul oli pea 10 kursust hindeid vaja parandada neljadeks-viiteks, aga mul oli kohe kohe tulemas opratsioon, millest taastumine nõudis põhimõtteliselt voodireziimi ning 1,5 kuud tähtaajani ehk parandamise lõplikku tähtajani enne lõpetamist. Jumal taevas teab, et kui mul on mõnest vigastusest taastumine, trenni keeld või voodireziim, siis see paneb mul peas mingi varugeneraatori tööle, mis sunnib midagi muud intensiivselt tegema. Umbes, et kui jalutada ei saa, siis käed ja/ või pea tööle jne. Midagi peab inimene ju tegema. Ei suuda ma kaua Netflixi saatel diivanil uinuda, no pole minu stiil ja kõik. Ma olen kehv haige ning kohati tüütu maksimalist. Niisiis oligi nii, et kui ma opist taastusin, siis juba haiglas tegelesin ma lollustega ning kodus taidlesin nii palju kui valuvaigistid ja enesetunne lubas. Nii kui pea selgem või piisavalt selge oli, siis ma tuupisin nagu segane. Ma lõbustasin end sellega, et kui näiteks matemaatika üle viskas, siis õppisin füüsikat ja nii edasi. Kohati hakkas päris lõbus ja isegi keemia tundus loogiline, aga enamasti oli mul selles ajaks paras palavik juba tõusnud ning vajusin enne ära kui päris staarkeemikuks pürgima hakkasin. Igatahes, ma päis täpselt ei tea kuidas, aga kuidagi ma need hinded peaaegu kõik viiteks parandasin ja kui tähtaeg kukkus selgus uus tõsiasi- hõbemedal käes, aga kullast lahutas mind vaid paar kursust matemaatikat. AGA, aga tähtaeg kukkus selleks aastaks ja ma ei saanud enam mitte midagi teha. KUI..kui ainult ma nii segane pole, et loobun hõbemedalist ning lähen järgmisel õppeaastal kulla peale välja aga kes nii teeb? Ja miks keegi nii peaks tegema? Põhimõtteliselt meelega pikendada oma koolielu kuldmedali pärast? Mul oli veel argumente vaja selle hullu idee toetuseks. Eksamid ja sisseastumiskatsed ülikoolis, jah, jah.. Mul oleks üks õppeaasta veel keskenduda nende õppimisele ja tulemuste parandamisele. Aeg ei halastanud ja jagasin oma segaseid mõtteid lähedastele perekonnaliikmetele. Nad pidasid seda mõtet hulljulgeks aga minulikuks ning kui ma tuliselt selgitasin ning kaitsesin oma argumente ja seisukohti, siis sain tugeva toetuse osaliseks. Koolis jagasin oma hullumeelset mõttekäiku esialgu vaid oma õppenõutajaga ning ta ütles, et toetab mind kõigis mu otsustes ja see kõik on minu valida. Ja ma valisin. Kõige viimasel hetkel mis veel vähegi olla sai. Matemaatika eksami hommikul, kui muud eksamid olid sooritatud ja kell 8 hommikul ma otsustasin, et hõbe mind ei rahulda ja jäin koju oma otsuses praadima. Ja praadima.. ja mingil määral praen, ehk kahtluse noot on minus siiani, nüüd kuis uus kooliaasta on reaalselt ukse ees. Kas ma tegin oma elu meelega raskemaks? Kas mul on alati vaja kõiges proovida saavutada maksimumi? Miks? Kes teab aga tegelikult pole siin midagi enam põdeda, sest kohe saab kahetsemise aeg taaskord läbi ja on aeg tegudeks! Because, B%&¤S, im golden!

Ohh kooliaeg..
Mandli-ja adenoidide operatsiooni järgne elu valuvaigistite tähe all
Räige õppimine. Koolis alati batoonid, valgusheigid ja vajadusel ka food prep kaasas
Puhas särk selga ja kooli! 🙂