Jõutõstmine 50 kg kergemana. Miks see kõik peab nii raske olema? Ja näputäis motivatsioonist ka

Miks see nii raske peab olema? Ma olen tabanud end viimasel ajal sellelt mõttelt nii palju kordi. Ma olen varemgi jõutõstmisega tegelenud, aga ma ei taha, et see kõlaks vabandusena, aga 50 kg raskemana on asjad teistmoodi. Minu tollased tulemused võrreldes mu kehakaaluga pole suuremad asjad, aga arvestades tollast tehnikat, vigastusi ja vähest kogemust enne võistlusi, on mul heameel, et niigi hästi läks.

Tõesti, mu tehnika oli ka tollal selline, et siga ka ei söö, aga mulle tundub, et raskemas kehakaalus jõutõstmist teha on teistmoodi.  

50kg kergem kui varem, aga tunne on küll, et Powerlifting Barbie asemel on Powerlifting Põrsas 😀



Pikka aega olin veendunud, et oma alakeha liigeste pärast ma peale surumise midagi muud teha ei saa. Olin kindel, et alakeha treenimine jääb minevikku mu põlvede pärast.
Kui aga Kristina mulle 2019 sügisel tutvustas õige tehnikaga teatud harjutusi alakehale, mis välistasid koorumuse põlvedele, mu vaade muutus, ning jõutõmme muutus võimalikuks.
Üle mitme aasta jalgu treenida tundus tõeline müstika ning ma olin alguses ikka väga skeptiline ka selles osas. Kükid me välistasime täielikult ja kui nüüd uuel aastal tekkis mõte, et äkki prooviks, siis juba 20kg kangi ja keharaskusega tehnika harjutamine päädis samal õhtul paistes põlve ja kahepäevase meeletu valuga. Tundub, et kükid on tõesti ajalugu mu jaoks, aga mis teha. Kristjan tuletas meelde, et kunagi päris alguses mulle kükk sobis justkui kõige paremini ja just kükis olid lootused kõige kõrgemad. Aga, mis teha! On nagu on!

Paistes valutavad põlved on mulle liiga tuttavad kaaslased olnud viimastel aastatel

Minu meelest jõutõmmet on kohati suurema massiga teine tera teha, kui väiksema massiga kodanikul. Mäletan häguselt, et suurema massiga sai kohati omaenda keharaskuse ja inertsiga 100+kilogrammist kangi maast lahti kangutatud. Jah, see oli siiski raske, aga kui ma ise olin 100+kg massiga, siis olukord oli teine. Ma sain kohati oma massi ära kasutades ja isegi oma olematu tehnikaga kangi paremini liikuma.
Varem mulle jõutõstmises meeldis jõutõmme kõige vähem. Ei osanud ma seda tehniliselt ning ei pakkunud see mulle mitte midagi. Üks ilmatu häda oli sellega. Kõige rohkem kangutasin trennis 120kg kanti maast ülesse, aga laeks see ka jäi ning ausalt öeldes, ega mul suuri eesmärke pole kuangi jõutõmbe osas olnud.
Nüüd aga, on jõutõmme mulle meeldima hakanud. Olen seda uuesti tegema hakanud 2019 aasta sügisest, alustades tehnika õppimisega. Põhiline mis muret teeb on haare ja selle taha jäävad ka eeskujulikumad raskused, aga töö käib ja ehk kord saab korralikud raskused ka taha. Lootust on.

Kõvasti üle 100kg naiseilu
2015 oli 115kg jõutõmme
2015 jäi surumisel tulemuseks õnnetu 70kg
2015 roosa raskekaalus paabulind:D

Rinnalt surumine..Noh, kui tollal oli mu rinnaümbermõõt 130cm ja praegu 100cm, siis on ju siililegi selge, et vahemaa mida suruda on praegu ikka pikem. Aga surumist ma armastan ikka, olgu mis on! Ma jumaldan tugevat ülakeha ning maksimaalset jõudu, seega, olen nõus seal kangi all endast viimast andma!

Uued Sabo tõstesaapad

Kui aus olla, siis kui ma peale suurt kaalulangetamist uuesti hakkasin jõusaalis raskuste poole vaatama, siis see oli kohutav. Nii mitmes mõttes. See 50kg kang oli nagu üle mõistuse. Seesama kang millega vanasti sooja tegin. Nagu mis mõttes, eks. Ja harjutused ise. Isegi surumispingil pikali olek oli alguses veider ja täpselt needsamad jõusaali pingid ja masinad olid justkui teistmoodi. Korraga olid pingid kõvemad, ebamugavamad ja raske oli mõista, et tõesti lisa rasvakiht kehal muudab nii hirmus palju. Päriselt. Surumispingil tuli isegi turvatalade kõrgust muuta.
Rangelt üldistades tuli pooled asjad nullist ära õppida ja uuesti ära harjuda ning see oli vaimselt isegi koormavam, kui füüsiliselt.
Füüsise koha pealt ka, et trennist taastumised on ikka omaette tsirkus.
Võib olla ma ei mäleta enam täpselt kuidas oli varem, aga minu meelest pole lihasvalu kunagi nii hull olnud. Ja see, et mu kerelihased on võrreldes muu kehaga nõrgemad, annavad praegu kka väga kõvasti tunda. Trenn trenni haaval püüan kerelihaseid tugevamaks saada ning see on see osa trennist mida ma kohe kuidagi ei naudi. Need trenni lõpus lõputuna tunduvad plangud ja kõhulihased..väkk, aga ära teen nad ikka, tulgu või uputus!

Paksust paabulinnust sai paras uss 😀

Aga veidi ka motivatsioonist. Enim motiveerib enim iseendaga võistlemine. Näiteks täna tahan saada tugevamaks kui olin viimasel võistlusel, kus raskekaalus võistlesin. Järgmisena tahan saada tugevamaks kui ma olin enne, kui massiivse kaalulangetamisega alustasin ehk tulemused mida tean mina ja Kristjan, aga mis ei ole kuskil ametlikult fikseeritud.
Loomulikult on mul mitmeid inimesi kellega suhtlen ja/või jälgin sotsiaalmeedias, aga enamus neis on fitnessistid ehk ei tegele (vähemalt veel) jõutõstmisega. Kohalikest kaunitaridest näiteks imeline Angela Absalon, Marian Muuga, Kai Tammsaar, Agne Kiviselg


Kui üldse kedagi naistest, kes mis jõutõstmises motiveerivad nimetada, siis on see kõige enam Helena Veelma (tema Instagram on: https://www.instagram.com/kyrnauskas/), kes on absoluutselt kõiki, kes jõutõstmise vastu on huvi tundnud, oma meeletu arengu ning tulemustega jahmatanud. See naine on päriselt Supernaine! Ma olen uurinud temalt, et mida head ta sööb, et nii tugev on, aga tundub, et ei midagi erilisemat kui me kõik teised siin ilma peal. Lihtsalt WOW ja WOWW! Olen fänn!
Nn. kergekaalulistest ma imetlen väikest, aga väga tublit ja vägevat Liisa Peri kellega esma tutvus oli treenerikutse omandamisel ning kui teda võistlemas nägin olin, WTF?! Kust kohast selline jõud nii pisikesest naisest välja tuleb. Samuti toetan ja imetlen oma imearmast Reelika Rüütlit, kellega ma kunagi Sparta aegadel koos treenisin ning alati mõtteid võistlustel olen kaasa elanud. Ja loomulikult müts maha ka Anne Laidla ees, kes on samuti paras nais-terminaator! Kerget kangi, kaunid ja tugevad naised! Olete vägevad! 😉